30. september - 4. oktoober Seente ja siilidega

Sellel nädalal tegeleme siilide ja seentega.
Esmaspäeval selgus, et kuigi lapsed teavad hästi, milline näeb välja elevant või kilpkonn, on siil enamusele tundmatu loom. Et seda muuta, vaatasime siili pilti ja rääkisime, milline loom siil on. Kunstis tegime ühistööna kartulist siilid. Üks siil vaatab ringi, aga teine on ennast kerasse tõmmanud. (Okasteks on torgatud hambatikud.)

Teisipäeval õppisime siilile lisaks seeni. Alustuseks kuulasime salm-dialoogi siili ja seene vahel:
"Tere lapsed, mina siin,
olen pisikene siil."
"Aga mina olen seen,
siilile ma rõõmu teen."
Lapsed arvasid, et siil saab rõõmsaks seent süües.
Rääkisime, et metsas on mürgised seened, söögiseened ja seened, mida me ei tunne. Kaasa korjata võib ainult söögiseeni. Need, mis on mürgised või mida me ei tunne, jätame metsa kasvama. Mürgine seen saab olla väikestele loomadele ja putukatele vihmavarjuks.
Vaatasime seente mulaaže: puravikku, punaseid kärbseseeni ja tundmatuid seeni. Kuna õues sadas vihma, siis lapsed mängisid toas ja joonistasid kriitidega seeni.

Teisipäevane liikumistund oli all matitoas. Kadril oli seekord varuks mäng, kus sai erinevate loomade moodi liikuda.

Kui vihm lõppes, selgus, et maja hoovi on veerenud tuletõrjeauto ja me läksime õue autot vaatama. (Pildil on lapsed koos Kajaga.)

Sireen oli laste jaoks väga vali ja hirmus, aga ringi tegime autole peale ja vaatasime kõik küljed üle.

2 julget poissi ronisid läbi kabiini ka. Aga tuletõrjujatega koos pildistamine oli ikkagi laste arvates liiga hirmus ja kuna kahel tüdrukul oli nägu juba pisarate poole kaldu, siis loobusime pildist ja kõndisime edasi oma väljakule jooksma. See oli hea otsus, sest suured lapsed lasid autol mõnuga erinevaid signaale lasta ja teisel pool maja olid need poole vaiksemad ja tuletõrjeauto ei tundunud enam hirmus.
Kolmapäeval leidsid kõik lapsed loomaraamatust siilipildi üles. Enamus lapsi püüab meelde jätta loomade nimesid, aga jahimeeste lastele pakub huvi, kas looma võib küttida. Eelmises rühmas rääkis üks poiss, et tema isa käib granaadiga hundijahil. Praeguses rühmas meile selliseid jahilugusid räägitud pole, aga jahimehe laps eristus ikka. Ta nimelt liigitab loomad kõigepealt kaheks: variant 1- võib lasta, varant 2 - lasta ei tohi. Kui me palume täpsustada, et kes pildil on, siis ta ütleb, et see on loom. Kolmanda küsimise peale saame teada, mis loomaga tegemist on. Kui poiss looma nime ei tea, siis esimene küsimus on: "Kas võib lasta?"
Õhtul mängime palju erinevaid mänge, nii ka kolmapäeval. Lastele meeldib väga puzzlesid panna, lotot mängida, ühendada loomaemasid ja -lapsi, ehitada legodega ja suurte klotsidega. Nukunurgas meeldib mõnele lapsele väga mänguasju närida. Avalikult nad seda ei tee, nii me ei teagi, kes järjekordse sidruni/õuna vms lömmi närinud on. Kui te kodus märkate, et teie laps väga isukalt plastmassi närib, siis võite teda õpetada, kuidas seda mängult süüa.

Neljapäeval märkasid lasteaeda saabujad murul küünaldest südant.

Südame panime ühe toreda lasteaiaõpetaja mälestuseks, keda enam meiega koos ei ole. Katrini rõõmus meel, säravad silmad, hoolimine ning armastus lastega tegelemise vastu jäid meie lasteaia töötajate südametesse.
Suur tänu Kristoferi emale, kes ärasaatmise ajal lapsi vaadata aitas!

Hommikuringis oli neljapäeval teemaks seen. Kõigepealt kordasime siili ja seene salmi. Seejärel loendasime jalgu. Kõikidel lastel ning õpetajatel oli kaks jalga. Seenel oli ainult üks jalg. Siit oli lihtne järeldada, et ühe jalaga kõndida ei saa ja sellepärast seisabki seen metsas ühe koha peal ja siil peab ta sealt üles otsima. Siil käis ja leidis kaks puravikku. Need sõi ta ära. Siis vaatas siil kärbseseeni ka, aga neid ta süüa ei tahtnud. Paaril lapsel oli meeles, et kärbseseened olid mürgised.
Peale jala oli seenel ka kübar. Ühelgi lapsel ega õpetajal kübarat polnud. Aga meil oli jällegi kõht, mida seenel polnud. Nii et seened on ikka hoopis teistsugused kui inimesed.
Neljapäevane liikumistund jäi ära, sest saalis sättis end etenduseks valmis teater Nipitiri. Otsustasime proovida, kuidas meie rühmale meeldib lasteaia saalis teatris käia. Leppisime kokku, et kui lapsed vaatavad etenduse lõpuni, siis korjame piletiraha (1.90€), kui mitte, siis pole nad veel valmis teatrit vaatama. Tuli välja, et Muumid vaatasid etendust väga kenasti. Kuigi Nipitiri teater esines üle poole tunni (sõimerühma keskendumisvõime on heal juhul 15 minutit), vaatasid lapsed kenasti laval toimuvat. Vaatamist kergendas see, et vahepeal oli laulu ja tantsu. Lõpu eel oli üks naljakoht, kus metsseatüdruk ehmatas metsseapoissi. Siis ehmus Saskia, nii et tema teatrit saalis lõpuni ei vaadanud, aga ülejäänud lapsed ei ehmunud ka ootamatu hüüatuse peale.
Vaevalt, et lapsed on võimelised sisu ümber jutustama, annan mõne sõnaga ülevaate, mis toimus.
Etenduses olid tublid jänesed, kes kasvatasid kapsaid ja porgandeid ning rahata ja laisad metssead ning kits, kes tahtsid jäneste kapsaid ära süüa. Metssiga maadles hernehirmutisega ja kartis kapsaussi, aga ta oli kaval ja saatis kitse enda asemel vargile. Hea haldjas tuli jänestele appi ja muutis kapsavargad vihmaussideks, et nad mulda kobestaksid. Lõpuks anti kõikidele paharettidele andeks ja mindi koos juurviljasuppi sööma.
Reedel tõmbasime nädala teema kokku, kordasime, mis õpitud sai ja mängisime. Tänu ilusale ilmale said lapsed tükk aega õues olla. Kunstis vajutasid lapsed vahasse seenevormi. Ja saigi nädal jälle läbi.